PÕHJA-EESTI TOIT

Elame paepealsel rannamaal, kus paas on näha ja käega katsuda. Sisemaa pool katab seda mullakiht ning paas on nähtav kruusana ja tuntav mineraalidena. Jõed ja ojad, mis voolavad paepealsetelt mere suunas, kannavad mineraale merre, kus ka mere-elustik sellest osa saab. Meie põhjavesi säilib karbonaatsete kivimite rüpes. Nii toituvad paemineraalidest otseselt või kaudselt kõik meie taimed ja loomad. Tulge ja proovige meie kohalikku toitu – peaepealseid maitseid!

Põhja-Eestile eriomased toidud meie pärimuses:

KARTUL

Aastal 1925 oli kartulimaa protsent üldisest külvipinnast kõige suurem Põhja-Eestis ja saartel. 20. sajandi alguses tehtud tähelepanekute järgi oli Põhja-Eestis kartul laual igapäevaselt, mida mujal ei ole täheldatud. Harjumaal näiteks söödi 1930ndatel väga levinult hommikuti kartuleid lihakastmega. Vaata videot kartuli kasutamisest toitudes.

ODER

Vanimateks teraviljatoitudeks võib pidada odra täisterast rooga ja käsikivil jahvatatud odrajahust ja tangudest körti, leent, putrusid, käkke ja kakkusid. Tangupuder oli rituaalne toit üle Eesti. Odrajahust paistekakk – karask – oli üks põlisematest roogadest. Vaata videot odra kasutamisest toitudes.

KALA

Eestlaste tähtsaim leivakõrvane oli aasta läbi silk ehk soolatud räim. Harju-, Järva- ja Virumaa rahvas sai kala põhjarannikult. Käidi ise rannikul toomas või tõid neid koju kalamehed. Isiklikust tarbimisest ülejäänud räimi turustati mitmel viisil. Võimalusel müüdi need kohapeal ülesostjatele. Kujunesid välja kindlad silgusõbrad, vahetus- ja müümiskaupa tehti ühtede ja samade ranna- ja maameeste ning nende järglaste vahel mitme põlvkonna jooksul. Vaata videot räime kasutamisest toitudes.

VIIN

Eesti aladel hakati viina põletama ilmselt 15. sajandi lõpul. Alates 1646. aastast sai viinapõletamine mõisnike monopoliks. Mõisate materiaalset olukorda mõjutas aktiivne kaubavahetus Peterburiga, mille tähtsaimaks artikliks kujunes piiritus. Tähtsaimaks viinapõletamise piirkonnaks kujunes Virumaa tänu Peterburi turule. Vaata videot viina kasutamisest toidutoorainena.

SUVEKÖÖGID JA TRIIPHOONED

Suvise toiduvalmistamise kohana on eestlased sajandeid kasutanud suvekööke, hääbuma hakkas see tava 20. sajandil. Pikemalt säilisid suveköögid Läänemaal ja Põhja-Harjumaal, olles kasutusel veel 1920-30ndatel. 19. sajandil hakati mõisate juurde rajama seoses aianduse osatähtsuse tõusuga arvukalt kasvuhooneid, vanema nimetusega triiphooneid (sk.k. Treibhaus). Lisaks eksootilisemate taimede kasvatamisele nauditi seal ka talviseid kohvijoomisi. Mõisate kõrval olevad triiphooned on eriomased Põhja-Eestile.

LILLED

Kuna Viru-, Harju- ja Järvamaale on iseloomulik väga ühtlane lilltikandi levik, mille geneetiline kood ei haaku Lõuna-Eesti tikanditega, siis võiks kujutluslikult seostada lilli ja toidukultuuri. Kulinaarias võiks kasutada söödavaid õisi ja rõhutada seost lilltikandiga. Ei pea ju kinni hoidma nendest eksootilistest õitest, mida tikiti käistele, vaid võib kasutada piirkonnas kasvavaid õisi nt kibuvits, nurmenukk, pärnaõied jt.

Fotod: Brand Estonia ja Rene Seeman