Laastu tallu tulid mesilased, sest maasikapõld vajas tolmeldamist ning meie pere iga-aastane meevajadus oli tavapärasest suurem. Nagunii oli mesi igal aastal olnud jõuluvana kingikoti soovinimekirjas, otsustasime siis kingikotti veidi kergendada ja hakata ise mett varuma – oma talu mett. Meie mesilaspered asustati Laastu talu maadele, kus nektarikorje toimub enamjaolt aia-, niidu- ja rabataimedelt. Mee maitse on võrratu!

Info levis ning meetarbijate ring ja kogus kasvasid. Ühel päeval sõbrannaga keskpäevast kohvipausi nautides jõudsime ideeni hakata tegema meest komme: komme, mis ei sisaldaks värvi- ega säilitusaineid ning oleks lastelastele paras magus maius põske pistmiseks.

Mõeldud-tehtud! Algas meekommide ajajärk. Mõtlesin hakata tegema marmelaadikomme. Otsides kallerdamise variante selgus, et tahkeks saab nii agar-agariga kui ka želatiiniga. Proovisin mõlemat varianti, mõlemad olid head. Tegin tootenäidised ning viisin degusteerimiseks töö juurde kooli. Tulemuseks jäi ühe toote asemel kaks: agar- agariga meekommist sai marmelaad, želatiiniga meekomm sai kummikommi nimetuse. Nüüd tuli leida kommidele kuju ja suurus, et oleks paras amps suhu pistmiseks. Valik langes nööbi- ja teemandikujuliste kasuks.

Kommid tuli kuhugi ka pakkida. Sõelale jäid tiibadega karp ja läbipaistva kaanega tops. Topsile kujundas sildi trükikoda. Ja meekommid olidki valmis avalikkuse ette tulema! Kose vald korraldas 2019. aastal enne jõule valla maitsete konkursi, kus osalesid mõlemad kommid. Enim hääli kogus meemarmelaad, mis võitis „Kose maitse 2019“ keskmise lusika auhinna.

Kui seni olid kommid ainult originaalläikega, siis tekkis soov ja vajadus neid veidi mitmekesistada ning suupärasemaks teha. Tulemuseks oli kolm maitset: originaalläikega, mandlijahuga ja suhkruga kaetud. Samas jätkusid ka pakendi otsingud. Leidsin kaunid karbid mustast kartongist. Kollase sildi näidise sain topsil kasutuses olnud kleebisest. Nüüd olid olemas kaunis karp ilusa kollase kleebisega ning kolme maitsevalikuga mee marmelaadi- ja mee kummikommid. Kommid olid teemandikujulised ja särasid vastu nagu pärlid.

Hea, kui sind ümbritsevad head sõbrad, kes on valmis panustama tootearendusse ning kaasa mõtlema. Oli saabunud augustikuu lõpp. Ees ootas taas kohtumine oma kabinetikaaslase, hea kolleegiga. Tegime ajurünnaku, mille tulemusena sai meekommide lohisevast nimetusest Meepärlid kaunis mustas kinkekarbis kuldkollase kleebisega. Sellise karbi esitasin ka 2020 Põhja- Eesti toidu ja joogimeene konkursile. Rõõm oli suur, kui tuli teade, et Laastu Mesi meepärlite kummikommid said parima tootearenduse eripreemia ning kauni kinkekarbi preemia, 2022. aastal said Laastu Mesi marmelaadi meepärlid juba „Oma Maitse Lemmik 2022“ parima maiuse tunnustuse.

Tihtilugu küsitakse millised meepärlid on paremad? Siiras vastus on ühene – niipalju kui on inimesi, niipalju on ka eelistusi. Meie pere laste ja täiskasvanute eelistuses on kummikommi variant, mis püsib kauem suus ning mida saab ka mõnda aega närida.

Erge Loorits

Kaerakiislikauss oli alati minu vanaema sahvririiulil. Üks tavaline toit teiste seas. Tavaline minu lapsepõlves, kuid kummastav täna. Üritan Harmoonikumis seda tervislikku toitu elus hoida, aga kerge see pole.

Kaer on üks iidsemaid ja täisväärtuslikumaid teravilju. Kaeras on rohkem valke, tärklist ja suhkruid kui teistes teraviljades. Kaer on mineraalaineterikas (K, Mg, Ca), selles on palju B-grupi vitamiine, lisaks K-, PP- ja E-vitamiine. Kaer aitab tugevdada immuunsüsteemi ja puhastab organismi, aitab alandada halva kolesterooli taset ja vererõhku.

Kaerakiisel on kääritatud kaeratumm – meeldivalt hapukas ja ülimalt kasulik. Kääritamine ehk fermenteerimine on toidu looduslik töötlemine. See on elusate bakterite tehnoloogia, mis muudab toidu paremini omastatavaks ja rikastab seda vitamiinidega. Vana eestlane sai oma rahuliku meele küllap neistsamadest B-vitamiine sisaldavatest kääritatud toitudest – elusast õllest, mustast leivast ja kaerakiislist.

Euroopa teadusasutustes on fermenteeritud kaera uuritud ja tuvastatud, et see on tervisele väga kasulik, kui vaid poleks üht probleemi. Nimelt inimesed, kes pole seda harjunud sööma, ei võta seda suu sissegi. Kiisli valmistamiseks fermenteeritakse kaera piimhappebakteritega ja nii saadakse taimsest valgust kätte hästi omastuvad proteiinid. Fermenteeritud kaera (ehk maakeeli kiislit) soovitatakse tarvitada kõrgvererõhu alandamiseks, probiootikumina ja ka piimatoodete talumatuse korral. Fermenteerimine  neutraliseerib teraviljas fütiinhappe (vähendab raua, kaltsiumi, tsingi ning magneesiumi imendumist), tekkinud happed aga hoopis soodustavad mineraalide imendumist

Minu vanaema pani kaerahelbed savikausis pliidiservale hapnema. Kolm-neli peotäit kaerahelbeid, peale toasoe vesi ja keskele väike leivatükike, et õiged bakterid müttama hakkaks. Vajutus peale ja kaks päeva ootamist. Kui hapukas maitse juures, kurnati vedelik potti. Pott tulele, sisse maitse järgi nii suhkrut kui soola (nagu pannkoogiga – et sobiks nii moosi kui kalamarjaga). Pidevalt segades kuumutati, kuni paksenes. Siis kaussidesse hanguma.  Meil söödi seda hästi säilivat toitu mitmel moel. Onu raputas peale suhkrut, vanaisa viskas pannile paetud soolaliha juurde ja soojendas. Mina sõin lihtsalt piimaga.

Kui teen Eesti pärimus- ja tervisliku toidu koolitusi, arutan inimestega läbi ka kiisli loo. Umbes pooled inimesed ei võta seda toitu suu sissegi, pooled aga peavad väga lugu. Moodustasime kiisliklubi, et kui keegi kiislit keedab, siis kutsub teised ka jaole.  Kiisli maitse peab juba lapsepõlves omaks võtma, et seda armastada. Ehk ükskord on kiisel taas ülimalt tervisliku ja lihtsalt valmistatava toiduna taas populaarne. Kohalikus Eesti toidus on kõik võlukapslid olemas, tarvis ainult oskust need valla päästa!

Mina jonni ei jäta: kiisel oli, on ja jääb.

Harmoonikum, Ene Lill

Praeguseks on Rebase talus kasvamas 1000 viljapuud, aga kuidas see kõik alguse sai?

Oli aasta 1988, kui kaks noort, äsja abiellunud inimest maakodu ostsid ja sisse kolisid. Krunt oli keset lagedat põldu, maja juures kasvas vaid kaks õunapuud ja kümmekond vana vahtrapuud.

Ühe neist õunapuudest murdis torm samal sügisel maha. Tuli uus kevad, ja noor pere otsustas omale viljapuuaia rajada. Hangiti istikud ja istutati maha 15 õunapuud. Puud kasvasid ja edenesid ilusti. Noorpere kasvatas sigu ja kartuleid, kaubaga hakati turul käima, et palgale lisa teenida. Turule võeti koos kartuliga kaasa ka oma tarbest üle jäävaid õunu. Ja üllatus-üllatus – neid osteti hästi. Nii tekkis mõte veel paarkümmend õunapuud istutada. Edenesid hästi needki. 90ndate keskel õnnestus perenaisel käia bussireisiga Euroopas. Oli aprillikuu ja reis viis läbi maade, kus lokkasid teede ääres õitsvad õunaistandikud.

„Vau!“, mõtles perenaine, „Nii ilus, nii äge!  Tahaks omale ka! Vaat see ongi see, mida ma tahaks maal elades teha!“. Reis lõppes, perenaine naases koju ja ütles mehele: „Hakkame õunapuid istutama!“

„Hakkame õunapuid istutama!“ vastas mees. Ja nad tegidki seda. 2000ndate algul, kui maid erastati, saadi talu juurde maad ja sajandi algul pandigi 500 õunapuud kasvama. Samas hakati õunasorte kollektsioneerima. Nüüdseks on kasvamas üle 900 õunapuu ja üle 100 õunasordi, samuti hulk ploomi-, kirsi- ja pirnipuid – kokku 1000 viljapuud. Lisaks on istutatud tuhandeid taimi hekkideks ja iluaiaks. Noore pere unistus on täitunud. Õun on elu – elu on õun!

Piia Tiigemäe

Põhja-Eesti kauni looduse keskelt Lahemaa rahvuspargi piirilt leiab väikse Valgejõe küla, kus juba keskajal oli Valgejõe kõrts. Kohalikku vägijooki on siit alati otsitud. Täna asub iidse kõrtsi koha peal Eesti põhjapoolseim veinitalu Valgejõe Veinivilla, kus kantakse edasi Eesti aladel juba tollal levinud marjaveinide tegemise traditsioone.

Veinitalus tehakse veine Lahemaal kasvanud pihlakatest, õuntest ja pohladest ning kõigest muust, mida kohalik loodus pakub. Rahva lemmikuks on saanud poolmagus marjane pohlavein, mis sobib imehästi pohlamoosi ja jõulutoitudega. Veinitalus loome uusi lugusid, korraldades veiniorienteerumist, õhtusööke ja maitsmisi.

Gregor Alaküla

Anija Mõisakohwik on väike perekohvik, mis tähistas sel kevadel juba oma viiendat sünnipäeva. Kohwik asub Anija Mõisa ruumides ning on alguse saanud armastusest mõisakultuuri, antiiksete nõude ja maitsva toidu vastu.

Kohwikus töötavad koos Ülle, kes on Kohwiku asutaja, tema poeg Magnus, tütar Maarja ja veel mitu tublit inimest. Ülle suguvõsas on olnud häid toidvalmistajaid juba ammu: emapoolne vanaisa oli Kehras pagar ja isapoolne vanaema Pärnus kokk eestiaegses peenes restoranis Endla. Sealt ka soov jätkata vanavanemate retseptide ja toidueelistustega ehk hoida elus nende retsepte ja põhimõtteid – toit olgu alati maitsev, toitev ja aus, kodukandi toorainest. Lemmikute hulgas on ka Itaalia road, mida kombineeritakse Eestimaise toorainega. Samuti satub aeg-ajalt sekka häid roogasid Prantsuse ja Aasia köögist, mida ei oska keegi paremini kui Maarja. Rahva lemmikuteks on ka Magnuse pitsad, mida ta valmistab toidutreileri pitsaahjus. Just hiljuti tunnistati tema Must pitsa marineeritud baklažaaniga Musta toidu festivali parimaks toiduks!

Mõisakohwikul ei ole igapäevaselt kindlat menüüd. Nagu kohwikurahvale meeldib naljatades öelda: menüü on nii, nagu kokal tuju! Alati on mõned kindlad toidud, külaliste lemmikud ja ka täiesti uued maitsed. Kuuludes Põhja- Eesti kohaliku toidu võrgustiku ridadesse, peetakse oluliseks piirkonnale omase tooraine – kartuli, kala, odra ja viina igakülgset kasutamist oma toitudes.

Kohwiku ametlik nimi Innamorata, mis tähendab itaalia keeles “armunud”. Siit ka Kohwiku moto “Elusse ja maitsetesse armunud”.

Ülle Niinemets

Põhja-Eesti toidupiirkonna üks pool avaneb rannikule, kuid teasel pool asuvad võimsad metsad, mis pakuvad teadjale palju põnevaid maitseid.  Lahemaa Pärimuskojas oleme avastanud ja inimesteni toonud musta pässiku. Must pässik on pärimusravist tuntud võimsa toimega puuseen, mis on meie rahvapärimuse osa olnud aastasadu. Kõnekeeles tuntakse seda kasekäsna nime all. Puu tüve külge kasvab ebakorrapärase kuju, krobelise ja kergesti puruneva välispinnaga must mügar, justkui söetükk. Pässik kasvab looduses kaua, rohkem kui kümme aastat enne, kui hakkab välja paistma. Pässikut tohib korjata vaid elavalt puult. Teada on 5000 aasta tagust infot pässikuga ravimise kohta.

Lahemaa pärimuskojas valmiv musta pässiku tõmmis toetub just meie esivanemate valmistusviisidele ja ei sisalda erinevaid lisandeid. Igas pudelis olev jook on vaid vee baasil, käsitsi villitud, toetab selle jooja keha loomulikku toimimist ja leevendab tervisemuresid. Musta pässiku tõmmise järjepidev tarbimine annab kehale energiat, tõstab loomulikku vastupanuvõimet haigustele ja reguleerib seedimist. Üks sõõm päevas tasakaalus keha poole!

Lahemaa Pärimuskoda , Liis Burk

Märgilistest ning olulistest hoonetest saab ja peabki lugusid rääkima, nii ka Musta Täku Tallist. Jänedale sisse sõites tervitab see väärikas maakivist hoone esimesena meie külalisi, kindlasti ka omasid, paraku me lihtsalt ei oska seda alati märgata. Aga võiks!

Miks selline nimi: Musta Täku Tall? Sest viimane hobune selles 1888. aastal tööhobuste talliks ehitatud hoones oli must täkk nimega Poiss. Tema elas tallis veel oma päris hobuse-elu ja tegi tolleaegset päris hobusetööd. Ja kui temagi läks oma väljateenitud vanaduspuhkusele, jäi tall erinevaid olulisi ja tihti ka mitte sugugi olulisi ülesandeid täima. Kuniks ärkas täiesti uuele elule juba restoranina ning on selle üle uhke!

Enno Must

Vinkymon on Väike-Maarjas tegutsev Eesti perefirma, mille juured ulatuvad 2012. aastasse, mil meil tekkis mõte populariseerida ebaküdoonia ning sellest valmistatavad tooted. Miks just ebaküdoonia? Vastus on lihtne: tahtsime eristuda teistest tootjatest ja pakkuda inimestele midagi, mida turul veel saadaval ei olnud. Olime ise eksperimenteerinud selle põhjamaise supertoiduainega juba aastaid, ning meile avanes sel ajal põnev ja piiritu maailm, mida olnuks patt vaid endale hoida.

Ebaküdooniaõunad on iidsete aegade viljad, mida peetakse paljude legendide ja müütide “kuldseks õunaks”. Rikkalik lõhna- ja maitsebukett koos kuldkollase päikselise olemuse ja Eestimaa oma põhjamaise mulla väega – see supervili turgutab nii keha kui ka vaimu.

Mäletame seda päeva, kui istutasime esimesed 2000 taime. Sügiseks oli neist alles küll kuskil tuhatkond, kuid see meid ei heidutanud. Kolm ja pool aastat hiljem noppisime oma viljapõõsastelt päris esimesed ebaküdooniad. Nüüdseks oleme Põhja-Eesti suurim ebaküdooniaviljade kasvataja. Meie ebaküdooniapõõsastelt nopitakse iga sügise hakul kuldkollaseid vilju, millest valmivad kohalike abiga kosutavad mahetooted justkui vanaema sahvrist. Tänaseks tegeleme lisaks viljade kasvatamisele aktiivselt ka tootearendusega. Oleme seadnud eesmärgiks, et vilja töötlemisel säiliks ebaküdoonias olev vitamiinide kogus. On ju ometi teada-tuntud tõsiasi, et see põhjamaine sidrun sisaldab endas palju C-vitamiini, aga ka B-grupi vitamiine, bioaktiivseid ühendeid, polüfenoole ning erinevaid mineraalaineid.

Hetkel pakume kõikidele ebaküdooniasõpradele tõeliselt põnevaid ning meeliülendavaid tooteid ebaküdoonialimonaadist kuni ebaküdooniakrõpsudeni. Muidugi soovime tulla turule veelgi põnevamate toodetega, mis oleks ökoloogilised, tervislikud ning vitamiinirikkad. Hea meel on tõdeda, et aastatega on Eestimaa inimesed muutunud ebaküdoonia kasulikkuse osas aina teadlikumaks ning selle supervilja populaarsus kasvab iga aastaga rohkem ja rohkem.

Maila Vink

Meie pereettevõtte lugu sai alguse sellest, et olime oma endistest töökohtadest ära tulnud ning otsisime uusi väljakutseid. Unistasime sellest, et saaksime luua endale töökohad kodus.

Venemaad külastades oli meil võimalus maitsta marineeritud vutimune. Seni teadsime, et muna saab ainult keeta ja praadida. Idee tundus ahvatlev ja võtsime esialgu 50 vutitibu, et katsetada, kuidas nende kasvatamisega hakkama saame. Paari kuu pärast oli selge, et oleme leidnud endale huvitava ja meelepärase tegevuse ning 2017. aasta novembris registreerisime oma pereettevõtte. Algas väga põnev period. Hakkasime välja mõtlema ja katsetama uusi marinaadide retsepte. Alustasime ka suitsutatud vutimunadega. Tuleb tõdeda, et enne kui nendega müüki jõudsime, läks ikka tuhandeid mune praaki. Kuid tänaseks oleme avastanud, et mune võib teha igas värvuses ja igale maitsele, alates magusatest ja vürtsikatest ning lõpetades õlles olevate munadega. Peale viimaste söömist ei tohi küll rooli taha istuda! Julgust katsetamiseks on lisanud seegi, et meie tooteid on tunnustatud mitmetel konkurssidel.

Kuna munakoori kogunes palju, mõtlesime, kas neid saaksime samuti kuidagi ära kasutada. Hakkasime katsetama seebiga, praegu toodame vutimunakoortest valmistatud koorivat jalaseepi ning vutimunakollasest valmistatud kehaseepi.

Täna pakumegi lisaks värsketele munadele kodus marineeritud ja suitsutatud vutimune. Oluline on, et ühegi toote puhul ei kasuta me kunstlikke värve ega vedelikke, vaid kõik tuleb loodusest.

Olga Bodnja

Kuusiku loodustalu perenaiste Kristiina ja Sirje mõlema armastus toidutegemise vastu sai alguse varases nooruses. Sirje valmistas osa pere hoidistest ja ilma retseptita kooke juba kümneaastasena, Kristiina küpsetas üksi kodus olles suuri kringleid kaheksaselt. Kokkamist pole kumbki kunagi õppinud. Täiskasvanueas viisid järjest suurem katsetamine ja kasvavad kogemused tänulike pereliikmete ja külaliste kiituseni.

Aastal 2005 alustas Sirje vastloodud Kuusiku loodustalus ehedate hommikusöökide ja gruppidele toitlustamisega. Julgust lisasid põhikoolis kokana töötanud õe Elaire tugi ja suur tahe rõõmustada külalisi erilise ja eheda talutoiduga. Kristiina oli turismitalu köögis abiks juba enne täiskasvanuks saamist. Ja märkamatult on Kristiinast aastatega saanud Kuusiku loodustalu toitlustusjuht.

Kuusiku perenaiste retseptid on paljuski inspireeritud oma taluaia ja Viitna metsade rikkalikest saadustest. Oma mesi on peres olnud alates 1952. aastast. Praeguseks oleme leidnud palju toidu valmistamise sisendite pakkujaid meie lähiümbruse ja Põhja-Eesti kohaliku toidu võrgustikust. Valmistame ise talus kõik pakutavad mahlad ja rohkelt hoidiseid. Lisaks veel ürdisegud, taimeteed ning külmutatult mitmekesine valik marju ja seeni. Vanaperenaine Sirje küpsetab talus mahetoormest “põrandaleiba” juba 15 aastat.

Kuusiku loodustalus pakutava toidu nägu on mõjutanud ka esivanemad. Mõisades (ka kokana) töötanud vanaema ja vanavanaema retseptid leiduvad ka Kuusiku loodustalu menüüs, näiteks Napoleoni kook, vanaema Pauline õhuline munapots ja suured kahemillimeetrise paksusega pannkoogid. Sirje emapoolsete esivanemate ümber asumine Kaukaasiasse Sulevi mägikülla 1884. aastal ja kolme põlvkonna seal pika ajaga omandatud toiduvalmistamise kogemused on rikastanud talu toidutegemist mitmel moel: vürtsikas eestlaste moodi adzika-kaste, särtsakamad maitsed köögivilja- ja lihatoitudes, hapendatud köögiviljad, erilised esivanemate jõulukoogid ja palju muudki.

Kindlasti leiab Kuusiku loodustalu menüüst igale aastaajale omaseid maitseid. Kevad rikastab toite paljude tervislike söödavate looduslike taimedega. Metsamarjad ja värske aiakraam lisavad suvetoitudele maitseid, sügisannid aiast ja metsast annavad võimaluse katsetada näiteks õunte ja seentega, talvel aga kasutame rohkem hoidiseid, pakume erinevaid kartulipudrusid ja suvel-sügisel varutut. Hea kala on õnne korral alati külaliste lemmik. Kuusiku loodustalu kohaliku toidu lool on palju tahke. Kokku saab neist väikse Lahemaa veerel asuva metsatalu ehe kohalik toit kahelt perenaiselt, mis on toonud meie külalisi tagasi uusi toiduelamusi saama. Rõõm toidust on kahepoolne!

Kristiina ja Sirje, perenaised

Aastal 2006, eelmise kinnisvarabuumi hakul, tekkis meil äraütlemata kange soov kolida linnast ära, maale elama. Et aga soov oli elada küll maal, kuid tööl käia endiselt suures linnas, otsisime mingit ägedat hoonet nii umbes 60 km raadiuses Tallinnast. Leidsime Habaja küla vana Viinavabriku.

Ostetud majalahmakaga tuli kaasa ka veidi maad ning üks ürgne ja hiiglaslik rabarberipuhmas. Kohe esimesel kevadel tegime kooki. Ja kisselli. Ja veel kooki. Ja siis sai isu täis kah. Ei teagi, kas süüdistada eestlaslikku kokkuhoidlikkust (kõik tuleb ikka lõpuni ära kasutada!) või on see lihtsalt ihnsus (miski ei või raisku minna!) kuid otsustasime rabarbrist veini teha. Päris hea tuli. Või noh, vein kukkus välja lausa üle ootuste hea – kuiv, karge, samas kergelt joodav ja tuntava rabarbrimaiguga. Sõbrad-tuttavad kiitsid samuti heaks. Järgmisest saagist panime siis juba veidi rohkem veini käima ning peagi hakkas perenaine uurima ja katsetama, et kuidas see mull ikkagi sinna veinipudelisse saab. Et kuidas seda päris ehtsat pika ja peenikese mulliga vahuveini tehakse. Tänaseks on meil see traditsioonilinegi meetod – pudelis kääritamine üpriski käpas.

Lisaks rabarbrile väärindame omel moel teisigi Eestimaa marju, puuvilju ja taimi – Habaja Viinavabriku tootevalikus on puuviljaveinid-vahuveinid ja limonaadid nii õuntest, ebaküdooniatest, arooniatest, maasikatest-vaarikatest, erinevatest sõstardest ja mustikatest kuni hariliku kõrvenõgeseni välja. Tulge maitsma!

Habaja Viinavabrik, Villy Paimets

Väike Aru Mõis asub Kõrvemaal. Peale vähestele tuntud vana mõisakohta lookleb tee künklike põldude vahelt taamal mustava metsa, metsataguse raba ja praegu veel metsase ulatusliku sõjaväepolügooni maile. Algab Kõrvemaa suur mets ehk “kõrb”, nagu iidsel ajal öeldi. Metsast puhub tuul kevadel värsket männilõhna ja sügisel langenud lehtede rahustavat hõngu. Metsarahvast külastavad meid tihti kitsed, rebased, kährikud ja mäger, harvem ka karu. Kui aga ise metsa minna, siis laotab metsaema kogu oma rikkuse külaliste ette: seened, marjad, ravimtaimed ja muu toredus. Siit tsivilisatsiooni ja looduse piirilt soovime teistelegi pakkuda midagi sellist, mis peente uudiskaupade nautijatele metsa lõppematut rikkust meenutaks.

Viimastel aastatel on meid turundusjuttudes hakatud veinimõisaks nimetama. No ja miks mitte – oleme ju kogu aeg koduveini ja viimased neli aastat ametliku veiniköögina käsitööveini valmistanud. Selle juurde käib ka kangem naps ehk destillaadid. Just destillaatides avaldub asjade olemus kõige puhtamal ja ehedamal kujul. Nii soovisimegi oma unikaalse asukoha piiripealse olemuse maitsete ja lõhnade keelde tõlkida, et läbi destillaadi selle olemuse ka kaugematele sõpradele lähemale tuua.

Meie käsitöödžinn Herbarium toetub ühelt poolt traditsioonilistele džinnimaitsetele ja -lõhnadele: kadakas, koriander, kikkaputk ning teised džinnis juba ammusest ajast oma kindla koha leidnud vürtsid ja ürdid. See on džinni tsiviliseeritud pool. Siit tsivilisatsiooni piirilt võtsime aga ise kursi metsa poole, õigemini rabaserva, kus kasvasid Herbariumile metsanüansi andnud pohlad. Ja mis põhiline: meie džinn on destilleeritud õuntest, mitte teraviljast. Lisaks koduaia õuntele on siin tunda Kõrvemaa mahajäetud talukohti tähistavate metsistunud õunapuude metsikumat, veidi rustikaalset maitset. Sega Herbarium maheda toonikuga, säti end päikeseloojangut vaatama ja pane tähele, kas sinus avanevad maitse- ja lõhnaelamused äratavad sinuski mõtteid sellest, kuivõrd piiripealne on elu ning kui tähelepanelikud peame olema, et igal hetkel selle eest tänulikud olla…

Katrin Kull