LOOD

Kaerakiislikauss oli alati minu vanaema sahvririiulil. Üks tavaline toit teiste seas. Tavaline minu lapsepõlves, kuid kummastav täna. Üritan Harmoonikumis seda tervislikku toitu elus hoida, aga kerge see pole.

Kaer on üks iidsemaid ja täisväärtuslikumaid teravilju. Kaeras on rohkem valke, tärklist ja suhkruid kui teistes teraviljades. Kaer on mineraalaineterikas (K, Mg, Ca), selles on palju B-grupi vitamiine, lisaks K-, PP- ja E-vitamiine. Kaer aitab tugevdada immuunsüsteemi ja puhastab organismi, aitab alandada halva kolesterooli taset ja vererõhku.

Kaerakiisel on kääritatud kaeratumm – meeldivalt hapukas ja ülimalt kasulik. Kääritamine ehk fermenteerimine on toidu looduslik töötlemine. See on elusate bakterite tehnoloogia, mis muudab toidu paremini omastatavaks ja rikastab seda vitamiinidega. Vana eestlane sai oma rahuliku meele küllap neistsamadest B-vitamiine sisaldavatest kääritatud toitudest – elusast õllest, mustast leivast ja kaerakiislist.

Euroopa teadusasutustes on fermenteeritud kaera uuritud ja tuvastatud, et see on tervisele väga kasulik, kui vaid poleks üht probleemi. Nimelt inimesed, kes pole seda harjunud sööma, ei võta seda suu sissegi. Kiisli valmistamiseks fermenteeritakse kaera piimhappebakteritega ja nii saadakse taimsest valgust kätte hästi omastuvad proteiinid. Fermenteeritud kaera (ehk maakeeli kiislit) soovitatakse tarvitada kõrgvererõhu alandamiseks, probiootikumina ja ka piimatoodete talumatuse korral. Fermenteerimine  neutraliseerib teraviljas fütiinhappe (vähendab raua, kaltsiumi, tsingi ning magneesiumi imendumist), tekkinud happed aga hoopis soodustavad mineraalide imendumist

Minu vanaema pani kaerahelbed savikausis pliidiservale hapnema. Kolm-neli peotäit kaerahelbeid, peale toasoe vesi ja keskele väike leivatükike, et õiged bakterid müttama hakkaks. Vajutus peale ja kaks päeva ootamist. Kui hapukas maitse juures, kurnati vedelik potti. Pott tulele, sisse maitse järgi nii suhkrut kui soola (nagu pannkoogiga – et sobiks nii moosi kui kalamarjaga). Pidevalt segades kuumutati, kuni paksenes. Siis kaussidesse hanguma.  Meil söödi seda hästi säilivat toitu mitmel moel. Onu raputas peale suhkrut, vanaisa viskas pannile paetud soolaliha juurde ja soojendas. Mina sõin lihtsalt piimaga.

Kui teen Eesti pärimus- ja tervisliku toidu koolitusi, arutan inimestega läbi ka kiisli loo. Umbes pooled inimesed ei võta seda toitu suu sissegi, pooled aga peavad väga lugu. Moodustasime kiisliklubi, et kui keegi kiislit keedab, siis kutsub teised ka jaole.  Kiisli maitse peab juba lapsepõlves omaks võtma, et seda armastada. Ehk ükskord on kiisel taas ülimalt tervisliku ja lihtsalt valmistatava toiduna taas populaarne. Kohalikus Eesti toidus on kõik võlukapslid olemas, tarvis ainult oskust need valla päästa!

Mina jonni ei jäta: kiisel oli, on ja jääb.

Harmoonikum, Ene Lill

Jaga: